Sunday, 11 September 2016

Lapplandi reis 17.06-23.06

Hehe. Kuu aega hiljem ilmub lõpuks järgmine postitus... Mul nende viimaste postituste tegemine venib jah nagu natukene. Halb. Aga mis teha. 

Selles postituses kirjutan lõpuks ka meie Laplandi reisist, mis oli imetore ja mul on nii hea meel, et seal käisin.

Kuigi programmi järgi toimus reis 18.-22. juuni, andis reisimine sinna ja tagasi veel kaks lisapäeva põhimõtteliselt.
Alustasin reisi koos Anne'i, Alice'i ja Annaga 17. juuni õhtul 18:35 Göteborgi rongijaamast. Rongireis üles Björklidenisse, kus meie elamine oli selle reisi ajaks, kestis nii umbes 22 tundi. Jah. 22 tundi. Selle reisi jooksul läbisime Stockholmi, Uppsala ja mitmed teised Rootsi linnad. Mul oli veel istekoht ka, aga õnneks kuskil kell 1 öösel sain kõrvalistme enda valdusesse ja siis tukkusin seal mõningate vahedega 5-6 tundi. Kell 11 vahetasime rongi ja lõpuks 18. juuni õhtuks olime Björklidenis. Alguses polnud kedagi meil jaamas vastas ja me hakkasime juba mõtlema, et kas suutsime vales peatuses maha tulla... Õnneks tuli just sel hetkel Elias (üks liidritest) maja tagant välja ja kõik oligi korras. Tol õhtul midagi ei tehtud eriti. Sõime, mängisime mänge ja siis oli vaba aeg. 


Õhtul rongis oli selline päikeseloojang (lilla triip on peegeldus lambist)


Pärast 22 rongis veedetud tundi olime veits sassis ka omadega

Minu pagas

Nelja inimese asjad
19. juunil oli küll varajane äratus ja hommikusöök, aga tegelikult bussi peale saime alles 11:20 vms minna, sest seal käiski buss umbes kaks korda päevas. Sõitsime 8 kilomeetri kaugusele Abisko rahvusparki, kus hakkasime ühe mäe otsa ronima. Ilm oli seal päeval suhteliselt halb. Vähemalt alguses vihma ei sadanud, aga selline külm oli. Mägi ise oli vist äkki mingi 1000+ meetrit kõrge. Ma päris täpselt ei mäleta. Minul kui Eestist tulnud inimesel oli see ikka tõeline mägironimine. Endalegi üllatuseks olin pidevalt üks esimestest grupi eesotsas. Ronimine ise oli... huvitav. Küll sai normaalselt püsti seistud, küll käpuli ojas oldud. Mingi hetk jõudsime ka lumeni ja siis selle sees sumbata oli täitsa mõnus (mul ei olnud õiged ronimissaapad, vaid tavalised Nike'i jooksutossud...).
Lõpuks meie esimesse punkti jõudes oli oi kui hea oma makarone ja šokolaadi süüa. Kahjuks olime pilvedes/udus ja alla väga ei näinud. Kui olime seal mõnda aega puhanud, viis tee meid veel rohkem ülesse, kuniks jõudsime mingi punktini (ma ei mäleta, miks see nii oluline oli, aga no oli). Seal tegime grupipilte jne. Kui oli aeg laskuma hakata, sai minna kahte erinevat teed pidi. Alguses plaanisin valida pikema, aga viimasel võtsin ikka lühema. Ega see väga lihtne ei olnud. Maapind oli pehme, kallak järsk, vahepeal nägime, kuidas pinnas lihtsalt mööda külge alla vajus. Saime nii üle kivide ronida kui lumel pepu peal alla lasta. Ühest kohast leidsime ka põhjapõdra jalaluu. Jällegist midagi väga huvitavat. Lõpuks pärast 10 kilomeetrilist matka olime tagasi oma majades ja saime ka kohe sööma minna. Me olime oma söömise lõpetanud, kui pikema tagasitee valinud seltskond lõpuks kohale jõudis. Kuigi ma olin rampväsinud, olin ikkagi väga õnnelik, et selle ära tegin.

(Piltide kvaliteet suht sakib, aga ma võin käsi südamel öelda, et tegelikult on Lapimaal ikka väga-väga ilus loodus!)

Oma tutimütsi kohta sain päris palju komplimente. See oli tegelt mu õe oma, mille ma viimasel hetkel esikust kaasa haarasin, sest mul endal polnudki mütsi enam Rootsis :D











Söömispaus







20. juunil sõitsime jälle Abisko rahvusparki, aga siis külastasime ka sealset keskust, kus giidid rääkisid meile piirkonnast. Üks giididest rääkis sellest, kuidas kliimasoojenemise mõju on sealkandis väga kergesti nähtav. Hiljem käisime ka saamide külas (mitte päris küla, vaid lihtsalt järeletehtud majad), kus üks meie liidritest Calle rääkis saamide elust natuke ja majade otstarvetest. Pärast seda oli võimalus minna kas bussiga tagasi või 8 kilomeetrit kõndida. Kiusatus buss võtta oli suur, aga valisin kõndimise ja no ei kahetse. Terve tee rääkisin Lenaga (saksa vahetusõpilane) juttu ja see tee läks päris ruttu.
Lõpuks tuli ka päike välja! Sellega meil väga vedas. Teatavasti on ju Lapimaal suviti polaarpäike ehk päike on taevas 24h ja seega on ka kogu aeg õues valge. Õhtul kogunesime kõik õpilased ja liidrid lõkkeplatsile, kus Calle rääkis veel saamidest ja nende tegelikust elust ning olukorrast Rootsis. Pärast seda tõsist juttu grillisime vahukomme, laulsime, rääkisime juttu. Ja kella kaheteistkümneks jooksime ruttu ühe mäe otsa, et keskööpäikese kiirtes seista. Ma olen küll polaarpäeva ennegi kogenud, aga see on ikkagi imeline, kuidas isegi kell 24:00 on päike päris kõrgel taevas. Tegime seal jällegist kõik hunniku pilte ja ajasime juttu. Lõpuks mäe otsast alla saingi alles umbes kahe paiku öösel. Kuigi sellist tunnet, et magama peaks minema küll ei olnud.


Kanjon rahvuspargis




Üks saamide majakestest




Tagasitee ööbimispaika 
Õhtune grillimine, laulmine ja üksteise otsas istumine





Seljas oli mul kaks pusa, jope, kaks paari pükse, sall jne.


Kohustuslik ossikükk leedukaga

Seda kausikujulist ava kutsuti Lapimaa alguseks vist. Mingi teema sellega oli, aga ma ei mäleta enam kahjuks.




21. juunil sõitsime Rootsist hoopiski välja. Seadsime oma sammud (õigemini küll rongi) Norra poole! Käisime Narvikus, kus sõitsime gondliga ühe mäe otsa, sõime ja neid kahte asja tehes oligi juba meie aeg Norras tegelikult otsas, sest pidime bussi peale jõudma. Aga me ei jõudnud. Nimelt läksime alguses valesse bussipeatusesse, sealt kiirustasime edasi bussijaama. Lõpuks kohale jõudes saime teada, et buss oli muutnud oma marsruuti ja kellaaega ja peatust jne. Igatahes ei olnud meil transporti tagasi. Liidrid küll helistasid igalepoole ja proovisid seda, et buss keeraks otsa ringi ja tuleks võtaks meid ikka peale. Seda kahjuks ei juhtunud ning lõpuks sõitsime tagasi taksodega. Jah. Taksodega. Norrast. Ma siiamaani tahaks teada, mis see arve tuli, sest me läksime mitme autoga ja sõit kestis umbes tunni :D. Õnneks meie ei pidanud midagi maksma, YFU maksis selle kinni. 
See "reis" Norra oli küll lühike, aga ma sain jälle meelde tuletada kui ilus maa see ikka on. 
Mul pilte väga ei ole, sest ilm oli väga halb ja mis ma teile vihmastest majadest ikka pilti teen.


Rongiaknast tehtud pilt


Tagasisõit taksos
22. juuni oligi meie reisi viimane ametlik päev. Sel hommikul sõitsime Kirunasse, kus me ühest pitsakohast umbes 40 pitsat ostsime oma rühmaga ja omanikule sellega aastase käibe tegime. Pärast söömist oli meil natuke vaba aega ja lõpuks ronisime kõik ühte bussi, kus kohalik giid meid mööda linna ringi sõidutas ja sealsest elust rääkis. Nimelt on Kirunas käsil praegu üks suur projekt. Seal on nimelt suur kaevandustööstus ning nad tahavad oma maavara linna alt kätte saada. Aga seda ei saa ju teha, sest mingi hetk võib siis maapind kokku variseda ja kõik majad endaga kaasa viia. Seega plaanitakse terve linna ümberkolimist paar kilomeetrit. Eks näeb, mis sellest kõigest saab.
Jaaa igatahes. Kui ekskursioon oli tehtud, viidi meid rongijaama, kust istusime rongile ja alustasime 18 tunni pikkust rongireisi Stockholmi. Vahepeal saime jälle (kerges paanikahoos) rongi vahetatud. Ja 23. juuni eellõunaks olimegi pealinnas. Seal ootasin tund aega ja siis läksin rongile, mis sõitis Göteborgi. Vanaisa võttis mind autole ja viis koju. Koduteel olles öeldi raadiost, et Göteborgi juures oli megasuur elektrikatkestus juhtunud ja seega ka kogu rongiliiklus pidi seisma. Ja vot sel hetkel mõtlesin küll, et no jumal tänatud, et olin täpselt enne kohale jõudnud. Ma poleks suutnud veel rohkem rongis passida.
Nii hea oli ikka oma kodus ja oma voodis tudida pärast neid rongiistmeid. Ja see duši all käimine oli ka mu elu üks parimaid täitsa ausalt. 







Kusagil selja taga peaks olema Kebnekaise, mis on Rootsi kõrgeim mägi

Enam-vähem selline mu reis oligi sinna Põhja-Rootsi. Eks nii mõndagi on ununenud ka juba selle (peaaegu) kolme kuuga. Aga loodetavasti saite väikese ülevaate ikka kätte :).